ERKKI SINIJÄRV
lavastusest "Hirm ja arm vanas Tallinnas"

Vana Tallinna tänavatel jalutades ei pääse mõttest, et ette sattunud kangialuse või majaga on seotud mõni eluline ja õpetlik sündmus. Veelgi enam – tundub, et see sündmus või lugu avaldab ennast kohe-kohe, kui paika lähemalt silmitseda.

Tammsaare nimelise teatri mängukava on kantud sellisest kodukandiga lähema tutvumise vaimust, soovist oma lähemat ümbrust lahti jutustamisega mõtestada. Iga lavastus avab tahke endisaja sündmustest ja kirjanduslikest igavikuteemadest, mis selle trupi esituses seostuvad lahutamatult Tallinna linnaga. Kui vaataja avastab sel viisil paikade sidet ajalooliste lugudega, näeb ta hiljem linnas ringi vaadates juba sügavamale, pinna alla.

"Hirm ja arm vanas Tallinnas" on Mustpeade Majas esitatuna vägagi õige asi vägagi õiges kohas. Harrastusteatri kõige olulisem võlu seisneb eelkõige selles, et pingutatud edutaotlust on tuntavalt vähem kui kutselises teatris. Kui rahulikule tegutsemisvabadusele lisandub soov oma tööd ikkagi hästi teha, ongi koos peamised asjaolud, mis kunstist kunsti teevad. Sisseelamise hõlbustamiseks ja etteaste täiel rinnal nautimiseks on selles lavastuses piisava hoolikusega viimistletud valgus- ja helikujundus, kostüümid ja rekvisiidid – kuni sobiva kavatrükise ja ehtsa mõduni välja, mida pealtvaatajatele etenduse-eelse meeleolu loomise käigus pakutakse.

Etendus ise koosneb hulgast vana Tallinna teemalistest lugudest (kokku kuus), mis sobivad Mustpeade Majja nagu rusikas silmaauku kõigi timukate, rae- ja kirikhärrade, kõrtsiseltskonna ning teiste aja- ja 
asjakohaste tegelastega, kes põimivad ühelt poolt tõsiajaloolist, teisalt kirjandusklassikalist ainestikku tihedalt muistse Tallinna olustikuga. 
Vanalinna tuntud (või vähemalt aukartust äratava kõlaga) suurnimede, hoonete ja paikade käekäigust antakse trupi esituses niivõrd köitev, üksikasjaderohke ja vahetu ülevaade, et Jüri Kuuskemaad mõõdupuuks võttes ei ole teksti sisule ega vormile mingeid etteheiteid.

Üldinimlikus plaanis leiavad käsitlemist nii avaliku elu juurde kuuluvad töö-, puhke- ja piduhetked, koduseinte vahel toimuv armas-hirmus pereelu kui ka inimese sisse jääv hingeelu. Oleks lausa patt enamat soovida. 
Tegelaskujude nimed ja nimetused (nagu raehärra Michel ja tema naine Marie, lustitüdrukud Dorty ja Grete, timukas, köster jne) puudutavad kodutundlikku ja sisseelamise aldist vaatajat üsnagi vahetult. Tegelaste 
tüübid on ühtaegu klassikalised ja elulised – raehärra väärikusest ei jää kuulujutumaia prouaga heideldes midagi järele; ebausklikud lustitüdrukud ei kaota poodud varga laibaga askeldades hetkekski elurõõmsat 
ettevõtlikkust; iga ajastu elust lahutamatu armukolmnurk külvab surma, õhutades samas lõkkele kustumatut piina, mis kummitab üle aegade. 
Tegevuskohana leiab mainimist õdus valik vanalinna mikrotoponüümiat. Igal sammul on tegu teemade ja detailidega, mis kutsuvad  ennast ja ümbrust ära tundma. Pärast etendust on hämmastav avastada, et see kirev kooslus mahtus pooleteise tunni sisse.

Lugude toon vaheldub komöödiast ja pilaõudukast tragöödiani, kuid kõik on väljapeetult rütmikas meelelahutuslikus võtmes. Tükke seob leidlikult kummastav Hitchcocki-laadne naisjutustaja, kes lugude vahel sündmusi ja peategelasi sissejuhatavalt tutvustab. Stseenide üleminekud on seetõttu piisavalt sujuvad ja loomulikud, et publik püsib kenasti meeleolude ja nende vaheldumistega kaasas, ajastades pingsat vaikust ja vabastavaid naerupahvakuid nagu ette nähtud. Tagantjärele tundub lausa üllatav, kuidas trupil õnnestub isegi saali seinad ja uksed pooleteise tunni jooksul sündmustele ja inimsuhetele vastavalt kaasa elama panna.

Olles ühtaegu kirjeldav, meelt lahutav ja õpetav, pakub mittetulunduslik teatrikunst (vähemalt selle etenduse põhjal) vaatajale seda, milleks professionaalsetel truppidel enam võhma ei jätku – siiramat südant ja vahetumat mälu, nii et saalist tänavale astudes nähakse maailma avarama pilguga.